1935. aastal võeti vastu Eesti esimene looduskaitseseadus. Enne seda olid kaitsealad ajutised ja õiguslikult erinevalt reguleeritud. Looduskaitseseadus andis muu hulgas juriidilise aluse looduskaitseregistrile, mis alustas tööd 11. novembril 1936.

Samuti moodustati uue seaduse alusel looduskaitse korraldamiseks Looduskaitse Nõukogu ja Riigiparkide Valitsus. Seadusega kokku lepitud looduskaitse põhimõtteid ja vajalikke töid viis ellu looduskaitseinspektor. Temal olid omakorda abiks rohkem kui viissada usaldusmeest üle Eesti.

1936. aastal alustas tööd esimene riiklik looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste. Tema pidas looduskaitseregistrit, kuhu koondas andmed kõigi kaitsealuste objektide kohta. Registrisse tehtud kanded kinnitati Riigiparkide Valitsuse direktori või looduskaitseinspektori allkirjaga. Esimesena kanti looduskaitseregistrisse 1936. aasta 11. novembril Rava tammed Järvamaal.

Ühtekokku tehti enne teist maailmasõda registrisse 549 sissekannet. Kaitse alla võeti 47 kaitseala, mis jagunesid metsa-, taime-, raba-, linnu-, geoloogilisteks- ja tervisemuda kaitsealadeks. Üksikobjektidest oli registrisse kantud 2 allikat, 234 üksikpuud ja puudegruppi ja 240 rändrahnu. Registrisse märgiti eraldi ka 26 kaitsealust liiki. Viimane sissekanne tehti looduskaitseregistrisse 22. veebruaril 1941. aastal Mäo mõisapargi elupuude kohta.

Täna on keskkonnaregistrisse kantud kokku 4095 kaitstavat loodusobjekti (seisuga 08.11.2021):

229 looduskaitseala
151 maastikukaitseala
470 maastikukaitseala eritüüpi: park ja puistu
6 rahvusparki
21 vana ehk uuendamata kaitsekorraga ala
315 hoiuala
1792 püsielupaika
23 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti
1088 kaitstavat looduse üksikobjekti.
Suur osa kunagistest looduskaitseregistris olnud kaitsealadest ja objektidest on kaitstud ka tänapäeval, mis näitab pikka järjepidevust Eesti looduskaitse tegevuses. Ka Rava tammed on täna looduskaitse all, Rava maastikukaitseala koosseisus. Lisaks on praegu kaitse all näiteks Tamme-Lauri tamm Võrumaal, Näärikivid Pärnumaal, Lahmuse kivi Viljandimaal ja Pühajärve sõjatamm Valgamaal.

Järjepidevus on olnud ka andmete haldamises. Looduskaitseregister loodi uuesti 1996. aastal ja liideti 2004. aastal keskkonnaregistriga. Keskkonnaregistri andmeid hallatakse tänapäeval Eesti looduse infosüsteemis (EELIS). Tänu EELISele on kaitsealade, üksikobjektide jt loodusobjektide andmed kättesaadavad mitmetes avalikes teenustes:

• Keskkonnaportaal
• EELIS infoleht
• Maa-ameti looduskaitse rakendus
• EELISe avalik WMS/WFS teenus: KRATT teenus

Lisaks kaitsealade lehele saab looduskaitse ajaloo ja tänase korralduse kohta lugeda ka loodusveebist.

Kaja Lotman ja Kaire Sirel