Kanala ümber okstest pistandaed – miks mitte?

Autor:

Гость

Eestis on olnud kasutusel kolm traditsioonilist taratüüpi: püstandaed, lattaed ja pistandaed. Püstandaiaga ümbritseti 20. sajandi alguseni põlde ja karjamaid, siis asendusid need maja juures lippaiaga ning põldudel ja heinamaal okastraadiga. Samal eesmärgil kasutati ka lattaeda. 
Pistandaed oli vanemal ajal aga selline tara, mis kaitses köögivilja- ja õunaaeda kanade ja teiste loomade eest. Saagi kaitsmine oli tähtis, pere toidulaud sõltus oma aia- ja põllusaadustest. Vaja oli hoida kanu rebaste eest, sigu aiavilja sattumast jne. Tara eluiga sõltus materjalist, kõige vastupidavamaks peeti aeda, mille püstlatid olid kadakast. Kuigi piirkonniti kasutati erinevaid puuliike, lähtuti põhimõttest teha tara kättesaadavast materjalist, sellest, mis kodu ümber kasvas ja mida raatsiti aiaehituse tarbeks kasutada. Nii sai ära kasutada vähemväärtuslikku, peenemat puitmaterjali, oksi.

Jupike pistandaeda on nüüd ka Karula rahvuspargi aida kõrval. Augusti keskel toimunud õppepäeval panid aia ehitamisele käed külge nii Karula noored looduskaitsjad kui huvilised kaugemaltki. Ehituse nippe ja töövõtteid õpetas puukäsitöö meister Meelis Kihulane. 
Vastvalminud pistandaia ehitusel põimiti kolme rõhtlati vahele kuuse-, toominga- ja lepaoksi ehk kõike seda, mida käepärast võtta oli. Kadakast aiapostide alumised osad põletati, et puit kestaks maa sees kauem. Söestunud pind pole nii kergeks saagiks puitu lagundavatele seentele. Rõhtlatid seoti lõkketulel kuumutatud peenemate kuuseokstega. Kuumutamine muutis oksad kenasti painduvaks, nii et okstele sai keerata sisse vindi. Selline tara tehti tavaliselt vanasti nii tihe, et ükski loom sellest läbi ei pääsenud. Varasemalt jäeti ka varbade ülemised otsad tasaseks lõikamata, et kanad sellest üle ei pääseks või kanaaia puhul kanakull sisse ei lendaks. Karula rahvuspargi keskuse tara eesmärk on pigem dekoratiivne, nii on see ka pisut hõredam ning otsad ühtlaseks lõigatud.

Esiplaanis on paremal pool mees, kes painutab aia rõhtlattide vahele püstiseid oksi. Vasakul seisab noor poiss, kes vaatab tegevust ja on valmis kaasa aitama.

Okste painutamine rõhtlattide vahele. Foto: Helen Kivisild

Selline puitaed vajab loomulikult hoolt, aga parandamine ei ole keeruline. Kui mõni roigas vahelt ära mädaneb, saab uue vahele pista. Kasutades aia ehitusel vaid puitu, on viimaks ka aia lammutamine lihtne: naelteta aiast ei jää midagi üleliigset üle. 
Praegusel ajal, kui ehitusmaterjal hangitakse peamiselt ehituspoest, tasub meelde tuletada eelmiste põlvede eluviisi, kui pea kõik vajaminev saadi koduümbrusest ja midagi niisama ära ei visatud ega põletatud. Nii tasuks ka koduümbruse hooldamisest tekkivad oksad näiteks hoopis kanalat ümbritseva tarana kasutusele võtta.

Vaade valminud pistandaiale. Põhiplaanis on püstistest okstest aed, oksad on ülevalt u 1,6 m kõrguselt ühtlaseks lõigatud. Aia ees on teeserv, taga paistab suur tamm.

Valminud pistandaed. Foto: Margit Turb