Karulas peeti noore looduskaitsja suvelaagrit

Suur rõõm on tõdeda, et nahkhiired, linnud, seened, matkamine ja traditsiooniline puutöö on kahekümne seitsme noore jaoks piisavalt huvitavad, et pühendada sellele oma koolivaheajast kolm päeva. Karula noored looduskaitsjad said 17. –19. augustil toimunud laagris kokku 13. korda. 

Esimesel päeval said noored rahvuspargi külastuskeskuse juures üksteisega paremini tuttavaks. Kuigi enamik noortest on kohalikud, oli kohale tulnud ka uusi laagrilisi. Kõigepealt tehti talgutööd. Kohalik talunik Siver Visnapuu näitas tööjärje kätte. Kambakesi veeti Ähijärve ääres märjalt niidult maha võetud võsa kokku ning noormehed tagusid maasse uued karjaaia postid. Nüüd on pääsusilmadel ja käpalistel rohkem valgust kasvada. 

Õhtul ootas noori kohaliku kombe kohaselt kuumaks köetud suitsusaun. Enne sauna said noored aga selgust lindude anatoomiast ehk kuidas nokad, jalad, pesad annavad aimu linnu elupaigast. Selgus, et Eestis on umbes 400 linnuliiki, kormorani suled pole veekindlad, nii et neid tuleb tal kuivatada, ning et merikotka tiibade siruulatus on 3 meetrit. Elo Hermann oli kaasa võtnud ka suured lindude käpiknuku moodi nokad ja igaüks sai proovida, kuidas pardi nokaga saab kätte taimi või haigru nokaga konni ja kalu.

Teist päeva alustati puutööga. Meelis Kihulase ja Harri Lumiste juhendamisel valmis ühistööna kuuselattidest redel. Tegevust jagus kõigile – vaja oli koorida liimeistriga latid, mõõta redelipulkade asukohad, teha oherdiga augud, valmistada redelipulgad ja pärast redeli kokkupanemist puunaeltega pulgad kinnitada, veel pisut siluda ja sedasi redel valmis saigi. Aida seinalt paigutatud redelit on kõigil võimalik üle kaema tulla. Ähijärve suitsusaunale valmisid remmelgast kolm käepidet, mis kinnitati uste külge puunaeltega. Puutööd tehes õpiti paremini kasutama kirvest, koorima puud liimeistriga, tegema ise puunaelu ja saadi kogemus, et üheskoos on võimalik redel paari-kolme tunniga valmis teha. Üks neiu läks koju teadmisega, et tal on vaja endale oma puidu voolimisnuga. Plaastrit kulus veidi, aga oskusi saadi hulgaliselt.

Pärastlõunal mindi gruppidena matkale. Iga matkaseltskond sai kujundada enda jaoks oma võimetele vastava ja meeldiva teekonna. Kaasa anti kompass ja kaart, tagataskus oli abiks ka loodusegakoos äpp, müslibatoonid ja kauamängivad kommid. Kokkusaamispaigaks oli seekord Ubajärve lõkkekoht. Õhtul selgus, et teekondade pikkused jäid 10–18 km vahele. Mõnel seltskonnal oli rohkem võsas ragistamist, mõned said kraavi ületades ka märjaks, aga meeleolu oli kõigil hea. Matkal saadi näiteks teada, et tee peal kõndides väsivad jalad kiiremini ära kui maastikul, silda saab teha ükskõik millest, tihased pesitsevad pehkinud puudes, rahvuspargi piiridest väljas on palju kuivenduskraave ja invasiivset võõrliiki kanada kuldvitsa on ka Karula kandi teeservades üha rohkem näha. Üks seltskond saabus lõkkepaika hunniku kukeseentega.

Õhtul tuli meie juurde Ubajärve lõkkekohta nahkhiirte uurija Rauno Kalda. Tal olid kaasas nahkhiiredetektorid, nahkhiirte püüdmise võrgud ja öövaatlusseade. Viimane osutus vägagi menukaks, vaatamiseks tehti kiiresti järjekord. Hilisõhtul kuuldi ja nähti veelendlasi, pargi- ja põhja-nahkhiiri metsateel ja Ubajärve kohal jahti pidamas. Saadi teada, et nahkhiired on ainukesed lendavad imetajad ja üllatuti nahkhiireliikide rohkusest, kes Eestis elavad. Rauno avas inimliigi piiratud kuulmisega kõrvadele uue põneva maailma. Üks noor kirjutas tagasisides: „Ma sain teada, et nahkhiired karjuvad väga kõvasti, kuigi me seda ei kuule.“ 

Laagriöö telkides kujunes mõnusalt vaikseks. Laagri viimasel hommikul valmistati lõkkel putru, soojendati viimaseid vorstikesi ja tehti teed. Seejärel kohtuti seente eksperdi Boris Meldrega. Kuna eelmise päeva matkast olid jalad paljudel juba väsinud, toimus seeneretk laagri lähistel metsas. Ähijärve keskuses pandi seened binokulaari alla ning saadi seente eoseid ka mikroskoobis lähemalt uurida. Üllatav oli noorte jaoks, et isegi teadlastel on seente osas veel palju avastada ja uurida. Muu hulgas saadi teada, et seentel on mitmeid olulisi rolle looduses, haisev vöödik ei haisegi, pruun kärbseseen lõhnab nagu kelder ja seened surevad 40 kraadi juures. Jällegi uus ja silmaringi avardav kogemus. Saadi vaid pisut nuusutada, kuidas Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogide töörühmas töö käib. 

Suur-suur tänu kõigile lektoritele, juhendajatele, vabatahtlikele ja kohalikele, kes mõtte või teoga kokkusaamisele kaasa aitasid! Kes jagas kätte talgutööd, andis korvitäie õunu ja porgandeid, tõi kohale söögikraami, valmistas süüa, aitas plaanida matkamarsruuti, matkas kaasa nooremate osalejatega, küttis sauna või aitas transpordiga! Kakskümmend seitse noort läksid koju igaüks uute kogemuste ja teadmiste võrra rikkamana. Küsimusele, millisest saadud teadmisest või oskusest on edaspidi kõige rohkem kasu, vastas üks noor: „Eks elu näitab!“.

Karula noorte looduskaitsjate kokkusaamist Karula rahvuspargis korraldas ja rahastas RMK.