Karula noored looduskaitsjad käisid Norras looduskaitse kogemust hankimas

Sel aastal oli au kahel Karula rahvuspargis elaval noorel esindada Eestit rahvusvahelises noore looduskaitsja laagris Norras. Laager toimus 17.–24. juulil Fjordkysten regionaal- ja geopargis. Sealsed võimsad kaljused fjordiderikkad maastikud on UNESCO kaitse all. Paiga tunnuslauseks on „Stories shaped by Sea and Stone.“.

EUROPARC Junior Ranger laagrisse tulid kokku 20 noort Euroopa ja Iisraeli kaitsealadelt. Karulast käisid laagris Hinn Urtson, Meel Kuks, kaasas oli juhendajana Helen Kivisild.

Laagris oli aega saada tuttavaks Fjordkysteni maastike ja inimestega. Parim ja kiireim viis liikumiseks on kasutada veeteid, nagu seda juba muistsetel aegadel tehti. Laagripaika viis 2-tunnine praamisõit Bergenist ning tunnike bussisõitu suursuguste vaadetega kitsal maanteel. 

Laagri algul saime üksteisega tuttavaks. Noored tutvustasid oma kaitseala loodust, kultuuripärandit ja erilisi kogemusi. Karula noored kõnelesid oma rahvuspargi metsadest, niitudest, soodest ja järvedest, samuti must-toonekurest, mudakonnast, lammastest, suitsusaunast ning jagasid meeleolukamaid hetki Karula laagrite matkadest. Selgus, et mõnes riigis saavad noored looduskaitsjad kokku kord kuus, mõned panustavad teadusesse tehes tihedalt linnu-, liblika- või nahkhiirevaatlusi, osad aitavad puhastada kahepaiksete jaoks veekogusid või juhendavad kaitsealal giidituure. 

Laagris saime mitmel korral matkata kaljudel. Ühel matkal mäkke oli giidiks kohalik 78-aastane mees ja matk kulges…. tempokalt. Võrratud ja võimsad vaated mäkke ronides, tippudest fjordidele. Hinni unistuseks oli Norra külastusel just kaljudel ronimine ja selleks oli meil piisavalt võimalust. 

Rahvusvahelise laager andis võrdlusmomendi, kuidas näiteks käib lambakasvatus meil ja mujal. Ka Norras on maastike hooldamiseks vajalik karjatamine. Vastupidavad ja sinna piirkonda sobivad olid vana Norra lambad, kes talvel toituvad peamiselt kanarbikust. Kanarbiku uuendamiseks põletasid nad mosaiikselt maastikulaigukesi. Huvitav oli näha Solundi kandis, kuidas lammaste karjatamisel olid abiks kaelarihma küljes rippuvad gps-seadmed, mis andsid esmalt häälsignaali, kui nad lähenevad nähtamatule „karjaaiale“, piiri ületamisel said aga elektrisignaali. Suurkiskjatega muret polnud, sest tegu oli saarega. Kohalikele koolidele ja lasteaedadele korraldati seal õpperetki –  pakuti võimalust kohtuda lammastega, saada nende elust rohkem teada ja neid toita. Lammaste karjatamisega kõrvu asusid kaljusel maastikul ka discgolfi korvid. Meil oli võimalus panna oma käeosavus proovile discgolfi ketaste lennutamisega sealsel väljakul.

Laagri üheks tipphetkeks oli võimalus sõuda viikingilaevaga. Selga anti viikingirõivad, rütmi aitas hoida trumm ja sõudmise ajal kõlas valjult jalgpalli MM-lt kuulsaks saanud „Ro!“ (norra keeles „sõua!“). See hõige aitas iga kord laagris liikuma bussi. Šveitsi juhendaja lubas katsetada, kas hüüd toimib ka lennukis. Võrdluseks vanale viikingilaevale nägime kaasaegse varustusega kalapüügilaeva, millega mehed käivad kala püüdmas Lofootidel. Kuulsime, et kalurite töö püügi ajal 16–18-tunniste tööpäevadega on raske ja see pole mitte kõigile sobiv. Paadisõidud saartele, fjordides, paraja lainetusega olid laagrilistele omaette elamuseks. Meile näidati paika, kus sajad viikingilaevad kogunesid 1066. aastal, et minna ühisele vallutusretkele Inglismaale.

Huvitav oli näha Hyllestad käsikivi muuseumis, kuidas kaljudest oli tahutud käsikive ja veskikive. Osad just seal valmistatud kividest olid kasutusel Tartuski, tunnistust sellest annab kivide kindel mineraalne koostis. Kogu kambaga panime käed külge talgutööl ja aitasime muuseumi territooriumil eemaldada võsa, mis kippus varjutama vaateid. Hiljem tegime lehtpuudest kohaliku taluniku loomadele talveks vihtasid, vaid paakspuu ei sobinud vihtadesse. Võrreldes meie saunavihtadega olid vihad pikemad, aga muidu oli meie kambale ja lätlastele vihtade tegemine tuttav töö. Näidati, kuidas käis vanasti metsast hobusega palkide väljavedu.

Fjordkysteni geoloogiat tutvustati Askvoll külastuskeskuses. Külastuskeskus seab end sisse endise kooli hoonetesse ja on alles valmimise järgus. Kõneldi, kuidas hüdroenergia lõi võimalused, et 1,5 aastaga ehitati üles asula –  tolle aja kaasaegne alumiiniumitööstus, kohalik kirik, kool, pubi, karsklaste klubi, riidenagide tööstus jm. 

Huvitav arutelu tekkis töötoas rahu ja looduse seoste üle, kuivõrd ja kuidas need omavahel on seotud. Kuidas mõjutab looduse väärtustamist elukeskkond, side loodusega ja kuidas saaks sellele loodusharidus kaasa aidata.

Traditsiooniliste tantsude õhtul said selgeks teiste hulgas Šoti ja Iisraeli tantsude sammud. Eestlased ja lätlased õpetasid naabritena teistele ühiselt kaerajaani. Läti keeles räägib laul aga sigadest ja põrsastest tatrapõllul. Laagri üheks traditsiooniks on toitude õhtu – igaüks toob midagi oma piirkonnale omast kaasa maitsmiseks. Hispaanlaste oliivid, salaami, lätlaste meeleib, iisraellaste oliiviõli ja halvaa, sloveenlaste suitsupeki kattega heledam leib, šveitslaste šokolaad, šotlaste küpsetised, hollandlaste vahvlid jne olid kõik maitseküllased. Meie piiratud mahuga seljakotti musta leiva päts enam ei mahtunud. Võtsime kaasa kuivatatud leiva ja jõhvikatega Kalevi šokolaadi, mis samuti kiideti heaks. 

Laagri eelviimasel päeval saime osa viikingite olümpiamängudest. Proovile pandi nii osavus sõlmede tegemises, tasakaal, jõud, tuletegemise oskus kui laagris kogutud teadmised Norra kohaliku eluolu, maastike ja ajaloo kohta. Viimase päeva õhtul vaatasime laagri kokkuvõtteks ühiselt fotosid ning linnapea andis noortele üle tunnistused.

Karula noored arvasid, et laagri seltskond oli tore ja huvitav oli kogeda, et olenemata sellest, et oleme pärit erinevatest paikadest ja kultuuridest, mõistame üksteist hästi. 
Suur-suur tänu korraldajamaale Norrale, Fjordkysteni regionaal-ja geopargile meid lahkelt võõrustamast ning EUROPARCile meid laagrisse valimast. Oli rõõm ja au saada osa laagrist ning tunda, et ka Karula rahvuspargi noored looduskaitsjad on osake suuremast Euroopa kaitsealade võrgustikust. Tunnetasime, et looduskaitse ületab riikide piire, on riikide ühine kokkulepe ja pingutus ning head suhted on olulised koostöö toimimiseks.

Noore looduskaitsja programm on loodud selleks, et suurendada noorte keskkonna- ja loodusteadlikkust, hoida sidet kohalike kogukondadega, luua ja arendada noorte koostöövõrgustikku kaitsealadel. Eestis koordineerib noore looduskaitsja programmi tegevusi Keskkonnaamet. Üle-euroopaliselt koordineerib programmi EUROPARC, Euroopa kaitsealade liit. Karula rahvuspargis on programm toimunud järjepidevalt 2014. aastast.