Karula ja Otepää noored looduskaitsjad avastasid Haanjamaa maastikke

Otepää looduspargi ja Karula rahvuspargi noored looduskaitsjad kogunesid aastalõpu kokkusaamisele sedakorda Haanja looduspargis. Haanja on omamoodi paik Eestis. Merepinnast üle 250 kõrguse küündivad tipud koos Baltimaade kõrgeima, Suure Munamäega annavad mägede mõõdu välja just oma iseloomult. Elutingimused siinsele elustikule on seetõttu veidi teised võrreldes ülejäänud kõrgustikega Eestis. 

Noored looduskaitsjad seadsidki alustuseks sammud Suurele Munamäele. Silmapiiril paistis Karula kõrgustik vaid aimamisi. See-eest olid hästi näha Munamäge katvad kuused, millest mõnedel oli latv murdunud, mõned sootuks kuivanud. Arutleti, milline mets on kena ning kuidas saavutada tasakaal metsa elurikkuse hoidmise ja inimese silmale kauni vaate vahel.

Oma panuse andsid noored looduskaitsesse, kui üle kolmekümne silmapaari otsisid koos juhendajatega Eestimaa kagunurgas uut must-toonekure pesa. Nimelt oli piirkonnas nähtud noorlindu, kes kaamerasilma jälgitaval pesal ei pesitsenud. Kui puud on lehtedeta ja paksu lund veel maas pole, on just õige aeg otsida suuri risupesasid. Rühmadena piirkonda kammides õnnestuski leida lausa kaks uut pesa. Ornitoloogid saavad tuleval kevadel silma peal hoida, kes on sealsed asunikud. Talgutöid juhendas Tarmo Evestus, Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo peaspetsialist.

Viimasel ajal on ühiskonnas olnud palju juttu jahindusest. Haanjamaa mees Mati Kivistik tuli noortele jagama jahimeeste mõtteid sel teemal. Meil on vaja leida ühiskonnas kokkulepe, kui palju karusid või hunte mahub inimese kõrvale, et kiskjatel läheks hästi, aga et nad ei tikuks liialt lammaste ja mesitarude kallale. Selgus, et ka ilvesed on muutunud aina julgemaks, sest neid pole juba aastaid jahitud ja nii kaob loomal hirm inimese ees. Inimesele endale ta küll otsest ohtu ei kujuta, lemmik- ja kariloomi on vaja aga ilvese eest kaitsta. Uskumatuna tundus lugu, kuidas isegi metsnugis on võimeline metskitse elu võtma. Noored said katsuda tavalistele liikidele lisaks ka albiino kähriku, euroopa naaritsa ja ondatra nahka. Kuuldi kopranaha headest omadustest ning karusnaha väärindamise vähesest huvist ühiskonnas.

Hilisõhtu oli lõkketoitude valmistamise päralt. Kohaliku ettevõtte Ulgumaa juhendamisel õpiti lõkkel juurvilju ja kana küpsetama ning ülejäänud kontidest maitsvat ja toitvat kanapuljongit keetma. Metsamarja- ja ebaküdooniasiirupist valmistati glögi ning maitsestati see meelepäraseks tsitruste ja vürtsidega. Omaette elamus oli tokisaiade küpsetamine. See oli nii maitsev, et taignast tekkis lausa puudus. Samal ajal kütsid Karula noormehed sauna kuumaks, nii et sooja jagus kõigile soovijaile.

Teise päeva alustuseks õpetas Birgit Tuulemets nahatööd. Sadulsepa pistega ja kahe nõelaga õmmeldi nahast võtmekodud. Suure pusimisega punuti ka naharibadest käevõrud. Osad kaunistasid endale meelepärase järjehoidja või võtmehoidja. Birgit rääkis osalejatele, et alustas naturaalse naha väärindamisega, kuna tajus, et looduslik nahk ei leia piisaval määral kasutust. Samas on tegu ju loodusliku materjaliga, mida võiks kunstlikule eelistada. Üllatavalt selgus, et loomanahka on võimalik parkida ka loomaajuga. Birgit kinnitas eelmisel päeval Mati räägitut, et kopranahast materjal on väga väärtuslik, kuna see on hea liigestele ning seda saab muuta ka veekindlaks.  

Pärast lõunasööki ootas noori polaarrändur ja meteoroloog Timo Palo, et viia neid matkale Haanjamaa maastikele. Ligi üheksa kilomeetrisel matkal vallutati kohalikke mägesid. 

Kõige raskem oli ronida matka lõpuks järskude nõlvadega Vällamäe tippu, kuid kõik said sellega hakkama. Sai kuulda kohalikke lugusid ja teada, miks kõrgustikul on lumisem ja et Suure Munamäel kuuskede ladvad on murdunud härmatise raskuse all. Saime teada, kuidas kliimamuutused mõjutavad edaspidi suuresti hariliku kuuse elu: kuuse-kooreüraskil on juba kolm põlvkonda aastas, soojemad talved ja mitte läbikülmunud pinnas vaid soodustavad nende paljunemist. Nüansse, mis kuuske mõjutab, on aga palju enam. Näiteks on kuusk tormihell, samuti tekitavad põuased suved taimedel stressi, muutes neid nõrgemaks. Matka lõpp-punkti jõuti juba pimedas, misjärel suunduti tagasi kodukohta.

Juhendajatena soovime tänada vahvaid noori, kes meiega oma väärtuslikku aega jagasid. Samuti täname Irvese puhkemaja sooja vastuvõtu ja suurepäraste toitude eest. Suure panuse korralduslikku poolde andsid ka Pühajärve kooli õpetajad Peeter ja Pille Kangur - aitäh! Noore looduskaitsja kursust korraldab Keskkonnaamet.