2025 suvekursus
12. augustil kogunesid noored, nii Karula rahvuspargi mailt kui ka veidi kaugemalt, Ähijärve kaldale suvekursusele.
Pärast üksteisega tuttavaks saamist tegime tutvust Ähijärve ning sealsete elanikega. Hüdrobioloog Lilian Freiberg aitas selgeks saada järve elupaiga keerukad seosed. Seda sai näha ka oma silmaga, kuidas ujuri vastne haaras lõugade vahele vesihargi. Lilian suunas tähelepanu ka veekogule laiemalt – kuidas veekogu seisund sõltub teda ümbritsevast maastikust, kus annab pilliroog märku vette kanduvatest toitainetest ning mis üldse peitub mõiste „toitained“ taga. Võrdlus kartulikasvatusega tõi selguse! Tiheda vihmasajuga eest põgenesime külastuskeskusesse, kus vaatasime binokulaaridega lähemalt kahvadega püütud saaki. Viimane ülesanne – järve toiduahelate moodustamine – võttis teema kenasti kokku.
Keskkonnahoidliku kunsti töötuba alustasime aruteluga, kas ja milleks on üldse kunsti vaja ning millised võimalused on luua kunsti keskkonda arvestavalt. Ökokunstnik Jane Remmi juhendamisel tegime ise vanadest joonistustest ja ajalehtedest taaskasutatud paberit. Paberi rebisime väikesteks tükkideks, leotasime vees ning mikserdasime ühtlaseks massiks. Raamidega sai igaüks valmistada omale mitu lehte taaskasutuspaberit. Ühe vanni vesi tooniti terrakota värvi. Paberid riputati rõivatükkidega koos nöörile kuivama justkui märg pesu ja järgmist õhtut ootama.
Õhtul kõneles Tartu ülikooli loomaökoloog Tuul Sepp meile elurikkusest ja kliimamuutustest. Ta jagas kümmet nippi, kuidas iga noor saab panustada teadusesse ja kliimamuutuste leevendamisse. Nippe jagus igale vanusele. Väiksemad noppisid üles mõtte mängida võimalikult palju looduses, et sedasi loodust tundma õppida ja ühtlasi oma immuunsüsteemi tugevdada. Soovituste hulgas oli ka õppida selgeks ja esitada mõned loodusega seotud faktid nagu näiteks see, et vaid 4% kõigist maailma imetajate biomassist on metsiku looduse liikide esindajad (karud, hundid, tiigrid, ninasarvikud jne). Ülejäänud on inimese kasvatatavad veised, kanad, sead. Tuul tõi pildile ka põllu- ja metsalindude ning putukate vähenemise. Igaüks saab panustada teadusesse märkides oma loodusvaatlused PlotoF Go rakendusse. Oma igapäevases tarbimises saab eelistada kohalikku toitu, osta vaid vajalikke esemeid jne. Loengut olid tulnud kuulama ka Karula noore looduskaitsja laagrite vilistlased ning huvilised kohalikust kogukonnast.
Teisel päeval läksime koos Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo peaspetsialist Tarmo Evestusega Saera kanti vaatama elupaiku Karula metsades. Arutleti, kui vanad on puud vanas metsas. Sai selgeks, et erineva jämedusega surnud puit nii püsti kui lamades rikastab metsa ja pakub liikidele elupaiku. Miks on metsas puude all vähe rohttaimi, on põhjustatud nii valgus-, toitainete- kui juurkonkurentsist. Kasutasime eelmise päeva loengu nippe kohe praktikas ja võtsime hetke nautimaks väikest siirdesoolaigukest koos pikali langenud puudega ja sooservas punavate pohladega. Retke pärliks olid kaks taevas tiirutavat kalakotka noort lindu.
Lõunasöögi järel asusime talgutööle. Osa noortest ladusid suitsusauna puid kuuri ja panid ka suitsusauna küdema. Suurem osa noortest aga aitasid RMK loodusvaht Mati Urbanikul hooldada Ähijärve matkaraja võssa kasvanud lõigukest. Noored korjasid maha võetud võsa matkaraja äärest kokku ja viisid kaugemale metsa alla. Noortest oli suur abi, paari tunniga sai kambakesi loodusvahi päeva jagu tööd tehtud!
Õhtu hakul võtsime isevalmistatud paberid kuivamast ja esmalt jäädvustasime Jane Remmi juhendamisel väikest lapikest looduslikku segadust. Selleks astuti paar sammu uksest välja niidule. Teiseks ülesandeks oli saada tuttavaks ühe taimega ja portreteerida üht isendit. Kolmandaks segati ise pigmendist ja täiteainest värvid ning jäädvustati Ähijärve äärset maastikku. Ka ühe värviga maastik võib olla väga detailirohke ja hästi edasi antud!
Pika päeva lõpuks ootas õhtul kuumaks köetud suitsusaun, nagu igas laagris kombeks. Pärast talgutööd mõjus kuum leil lõõgastavalt.
Kursuse neljandat päeva alustasime traditsioonilise puutööga. Meelis Kihulase ja Harri Lumiste juhendamisel valmisid kajakpill, tehti kasetohust tökatit, männipirdudest tõrva, pajust puusütt ning viimaks said soovijad põletamise tehnikas teha omale puulusika. Teravad noad, saed ja kirved rahulike meistrite ja osavate noorte käes aitasid kõigil neil töödel valmida – ilma ühegi sisselõiketa! Puutöö on alati noorte üks paeluvamatest tegevustest!
Pärastlõunal alustati ettevalmistusi matkaks rahvuspargi metsamaastikel. Kaasa pakiti kottidesse vaid päevaks vajalik söök-jook, rõivad, kaart ja kompass. Ööbimise asjad seati kuhja, mis laaditi hiljem autodele. Geoloog ja kogenud matkamees Mats Meriste tutvustas erinevaid võimalusi jõuda Plaagi lõkkekohta, jagas gruppidele oma telefoninumbri ning julgustas otsima seiklusi soolapikestest, mahalangenud puudelt ja kraavidest. Suur rõõm, et tüdrukute seltskonnaga liitus ka noore looduskaitsja kursuse vilistlane Õie. Parajates seltskondades asuti Koemetsast teele, nii mõnigi grupp kohtas ees liikujate jälgi, vahepeal nähti üksteist kaugelt ning igal seltskonnal olid omad matkaelamused. Plaagi lõkkekohas pandi püsti telgid. Lõkkel valmisid klassikaline matkatoit makaronid konserviga, nõgese-vaarikavarre tee ning õhtul küpsetati ühiselt pannkooke. Õhtu oli kena, rahulik ja soe. Lõkke ümber jagus nii muhedat juttu kui naeru. Kui suur kollane kuu tõusis Ähijärve kohale, oli peagi aeg pugeda magamiskottidesse.
Hommikupuder ning mustasõstra-vaarika-pihlaka-põdrakanepi-tee valmisid lõkkel kiirelt. Taas pakiti kokku telgid ja muu varustus, laaditi autodele ning matkaseltskonnad jätkasid teed Ähijärve külastuskeskuse poole. Matk ümber Ähijärve põhjapoolse otsa oli seikluslik. Kohale jõudes jahutati endid järves ujudes. Lõunasöök, lõpetuseks kringel ning viktoriin. Küsimused koostasid noored ise ning ka ise vastasid. Sedasi meenutati õpitut ja kogetut nalja ja naeruga ning jagati tunnistused. Tõdesime, et igaüks sai kogemuse võrra rikkamaks, õppis midagi uut, ületas end pisutki, ilm oli meie poolt ja meil oli koos vahva.
Kirja pani Helen Kivisild, juhendaja