2024 sügisseminar
Reedel, 25. oktoobril kogunesid Alutaguse ja Endla kaitsealade noored looduskaitsjad sügisseminariks Peipsi järve äärde. Mitmes mõttes oli see piiriäärne kohtumine – läheduses oli Jõgevamaa ja Ida-Virumaa piir, järvel ka Eestimaa-Venemaa piir. Sügisseminar põimus kalade, kalakaitse ja kultuuripärandi ümber. Osalejaid oli 15 noort neljast maakonnast, enamus varemgi kursuste osalenud.
Hommikul alustasime Mustvee sadamas tutvudes kalandus järelevalve inspektorite tööga. Inspektor Ivo Kask rääkis miks ja kuidas kalastajaid kontrollitakse. Inspektoritel on vaatluste tegemiseks mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, näiteks õhus ja vees töötavaid droone ning sõidukeid. Põgusalt oli juttu ka järve risustavatest kummitusvõrkudest ja nende koristamisest. Hea rahulik ilm andis meile võimaluse ka laevaga järvele sõita. Enne pardale minekut saime kiire ohutusõppuse – ikka päästevestid selga, hoia reelingust kinni, jälgi ümbrust ja kuula kapteni käske! Piiriveekogu reegleid arvestades piirdusime sõiduga kaldavööndis, inspektor Raivo Ojakivi täitis kapteni ülesandeid.
Sadamast jalutasime sööma. Lõunasöögiks sõime koha - aasta kala ja hinnatud Peipsi liik. Seejärel algas pikk, aga huvitav jalutuskäik Mustvee linnast Tihedale. Liikumise tegi sisukaks Anne-Ly tähelepanekud ja lood kohalike majade, kirikute, surnuaedade ja muu elu-olu kohta. Peipsiäärsetes tänavkülades on põiminud omavahel erinevate rahvuste, usundite ja kultuuride traditsioonid. Saime teada miks on külg-külje kõrval asuvates majades esimene korrus kõrgem, mis eeliseid annab katusega siseõu, milleks on majadel erilised väravad, kuidas liigeldi kitsal tänaval varem, kuidas ja kelle jaoks kasvatati kurke, mida toodeti Maratis, miks on õigeusklike ja vanausuliste kalmistute ristid teistsugused – seda kõike 5 kilomeetrisel jalutuskäigul Mustvee - Raja- Kükita- Tiheda.
Tihedal ootas meid pikisilmi Peipsimaa muuseumi giid Natalia. Tema tutvustas meile muuseumi kahte maja. Kõigepealt vaatasime Peipsi järve elu toas milline see suur järv üldse on ja milliseid kalu järves elab. Üllatavalt palju on Peipsi järves saari ja suubuvaid jõgesid, välja voolab aga ainult üks jõgi. Vahval näitusel saime oma käega kaaluda ka kõige raskemat säga (NB kaitsealune kala!) ja võrrelda kui pikaks võib kasvada parasiit laiuss. Teises muuseumimajas avanes meie ees uks muidu kinnisesse vanausuliste kogukonda. Teame nüüd millised ja miks on nende riietuses ja kodudes olulised elemendid, näiteks ikoonid, vene ahi, lestovka, padrutsnik, rukamoinik, samovar ning milliste lauluraamatute järgi vanausulised kirikus laulavad. Huvitav oli käte pesemise ja puhtuse hoidmise rõhutamine.
Seejärel istusime kenasti kaetud laua taha teetseremooniale. Samovarides oli kuum vesi, tõmmiseks ivantsai ehk fermenteeritud põdrakanepi tee. Proovisime kas tassist ja alustaldrikult juues on maitsed erinevad, lubatud oli ka luristamine. Traditsiooniliselt võeti teed juues suhu ka tükike keedushkrut ehk keedusukkerit. Teed mekutades vähenes tasapisi keedusuhkru, präänikute ja barankade vaagna sisu. Seejärel oligi aeg tänada Nataliat võõrustamise eest ning tagasi kodude poole sõita. Seekord jätsime bussis hüvasti, sest tõenäoliselt oli see noorte looduskaitsjate kursuse viimane kokkusaamine. Seminari juhendasid Anne-Ly Feršel ja Mariia Smelska Alutaguse rahvuspargist, Elo Raspel Endla looduskaitsealalt.
Pildikollaž Peipsi äärsest seminaripäevast. Elo Raspel
Peipsi ääres veedetud päevast tegi videoklipi Maria: https://www.youtube.com/watch?v=KBzys1X1OYk
Kuna Endla noortel oli soov veel ühiselt koos olla, jätkasime pooltega seminari Endla looduskeskuses. Ühiselt valmistasime õhtusöögi ja mängisime lauamänge. Laupäeval meenutasime Peipsi ääres ja varasematel kokkusaamistel kogetut-õpitud ning asusime õues tegutsema.
Riisusime looduskeskuse ümbruses puude alt lehti ja vaatasime üle ega keldriakende aukudesse konni lõksu pole jäänud. Lehtede hulgast avastasime ühe nälkja, mustpeateo. See ei olnud rõõmustav leid, sest tegemist on invasiivse võõrliigiga, kes ohustab kohalikku liigirikkust. Nälkja leiu lisasime loodusvaatluse andmebaasi, tagasi loodusesse me teda ei lasknud.
Seejärel kontrollisime talveseminaril meisterdatud pesakastide kasutust – ikka selleks, et teada saada kui mitmes pesitsetud oli. Meenutuseks seadsime veebruaris looduskeskuse ja Linajärve vahelisele haljasalale 8 lindude pesakasti, neist 3 rasvatihase, 3 kärbsenäpi, 2 kuldnoka suurusele linnule.
Pesakastide ülevaatamine oli paras meeskonnatöö- kes tassis redelit, kes turvas ülesronijat, kes kopsis haamriga kaane lahti, kes tühjendas sisu, kes aitas pärast kaane peale ja kasti üles tagasi. Leidsime vaid ühe tühja kasti, kahes olid sees putukad. Ühe täitis pesaga vapsik, teises oli põhjas sinitihase pesa kahe muna ja surnud linnuga, pealmises osas aga herilaste pesa. Mis põhjusel lind suri ja munad koorumata jäid, võib vaid oletada. Ülejäänud 5 pesakastis oli pesamaterjal põhjas, nii et loodetavasti ka edukalt pesitsetud. Kaks pesakasti tõstsime uude asukohta, et nende vahemaad suurendada. Vanast sisust tühjendamine aitab kevadel saabuvatel pesitsejatel parasiitide levikut ennetada.
Samal ajal üllatas meid parklasse saabuvate autode ja matkajate hulk. Arvutasime, et kui ühes autos on keskmiselt 3,5 inimest, siis võis korraga matkarajal olla ligi 80 külastajat ja paar koera. Lõunaks panime tööriistad ära, kosutasime ennast supiga ning oligi aeg seminar lõppenuks lugeda. Väike nukrus hinges, et seegi mõnus kokkusaamine läbi sai, suundusid noored koju koolivaheajast viimast võtma.
Pildikollaž sügistalgutest. Elo Raspel
Kokkuvõtte tegi Elo Raspel keskkonnahariduse osakonnast