Heinakuu teisel päeval alustasid 28 noort sõitu Ähijärvelt ja Otepäält Soontaga looduskaitsealale. Jõudnud telkimispaika ja saanud supi naha vahele, saime läbi mängude üksteisega tuttavaks, leppisime kokku suvekursuse ühised reeglid, püstitasime telgid ja valmistasime õhtuks ühise matkasöögi. Kel huvi, sai lihvida oma kalapüügi oskusi. Üks alamõõduline ahven tuli jõkke tagasi lasta, aga särjed said lõkke kohal kenasti grillitud ja seejärel nahka pistetud. 

Õhtu saabudes liitus meiega Liisi Peets, kes tutvustas oma tööd loodusretkejuhi ja ornitoloogina. Pärast õhtusööki läksime Liisiga kuulama öiseid hääli. Metsaservas niidul õnnestus kohale meelitada rukkirääk, mõnel eriliselt tähelepanelikul esireas õnnestus teda nähagi. Samuti õnnestus kõigil kuulda ja näha „ketravaid“ öösorre. Üles pandud loorvõrku aga ühtegi lindu ei jäänud. Napilt enne südaööd suundusime tagasi laagripaika.

Hommikul kella seitsme paiku oli plaanis minna Liisiga vaatlusretkele. Tugev vihmasadu tegi välitöö plaanides muudatuse, mistõttu asusime varakult hoopis hommikuputru keetma. Kõhud täis ja asjad pakitud, suundusime vihmajärgsele metsaretkele. Metsas eristus teistest selgelt üks eriti võimas umbes 300 aasta vanune mänd. Saime teada, et krokodillikorp on hea vihje männi vanuse määramiseks. Ja kuigi selle metsa kõige arvukam lind on metsvint, siis, kui teda hääle järgi sellisel ajal seirata, saaksime täiesti moonutatud pildi selle liigi arvukusest. Asi on selles, et praegu pole tal põhjust laulda. Seetõttu toimuvadki linnuseired peamiselt kevadel. Kuulsime käblikut ja proovisime laulu järgi tema asukohta määrata. Võrdlesime Karula rahvuspargi ja Soontaga looduskaitseala metsasid ja linnustikku. Kui Karulas on metsaga kaetud üle 70% kaitsealast, siis Soontagal lausa 95%. Ühised kaitsealused linnud on nendel kaitsealadel näiteks must-toonekurg, metsis, laanerähn. Saime ka teada, et isegi väikeste liikide puhul on looduslik suremus ja seeläbi osalemine toiduahelas vajalik loodusliku tasakaalu püsimiseks. Kui ükski käbliku järglane ei sureks, oleks ühest paarist alguse saanud käblikutega kolme aasta jooksul kaetud kogu kaitseala.

Teel Soontagalt Otepää suunas tegime peatuse Otepää looduspargi vapilinnu, väike-konnakotka elupaiga juures ja kohtasime seda suursugust lindu ennastki.
Suvekursus jätkus juba Otepää looduspargis ja Kappermäe seltsimajas. Õhtul arendasime oma käelisi ja kunstilisi oskusi. Meelis Kihulane ja tema abiline õpetasid noori tegema lepakoorest karjasepasunat, millel heli tekitab kasetohust huulik. Kollane kasetohu pool on vastupidavam kulumisele kui valge ja see tasub jätta väljapoole. Mida pikem lepakoorest pasun, seda madalamat heli see tekitas. Kõik said pasuna valmis. Pasunaheliga kutsusime edaspidi kokku nii söögikorrad kui andsime märku tegevuste algusest. Korraks tekkis laagrisse ka tuututav pasunakoor. Väikesed tüdrukud avastasid, et nende rõõmuks olid kooritud pajust kepid muutunud kaunilt roosadeks.

Margit Turbi juhendamisel õppisid noored tundma niidutaimi, harjutasid moodsa mobiilirakendusega taimeliikide kindlakstegemist ja katsetasid umbes paarsada aastat vana trükimeetodit tsüanotüüpiat. Müstiline oli jälgida, kuidas pildid värvi muutsid. Valged taimeprofiilid sinisel taustal jäid hämmastavalt detailsed ja olid selgesti äratuntavate tunnustega. 

Õhtul vaatasime loodusfilmi. Aegluubis kaadrid kiilidest ja konnadest andsid võimaluse näha neid eriti lähedalt oma igapäevast elu elamas, toitu hankimas ja toimetamas. Ka siin saime päris palju kõrva taha panna. Esiteks, emaskiili elu võib olla valmikuna üsna keeruline, eriti siis, kui kestumine on suve lõpupoole. Või et vesipapp on Euroopa ainus laululind, kes suudab ujuda ja sukelduda.

Laagri kolmandal päeval avas Toomas Esperk Tartu Ülikoolist meile ukse putukate maailma. Saime teada, mis vahe on vaeg- ja täismoondega putukatel. Putukaid vaadeldes avastasid noored, kui palju erinevaid liike elab niidul ning kui lihtne on neid püüda. Saime teada, et nii sipelgad kui mesilased on kiletiivalised, ritsikad aga sihktiivalised, et liidrikud on sinise ja kõrsiklased pruuni kehaga, et on olemas röövkärbes ja parasiitide parasiidid ehk parasitoidid. Kohtasime lisaks ka nokalisi, mardikalisi ja liblikalisi. Katsepüügi tulemusel jõudsime järeldusele, et niidul on putukate liigirikkus ja arvukus palju kordi suurem kui metsas. Loodusliku tasakaalu hoidmiseks, et meil ei tekiks putukate üleküllust, on loomulik, et enamus järglastest hukkub või on kellelegi teisele toiduks enne sigiküpsuse saavutamist. Kui ühel emasputukal saavad sigimisküpseks valmikuks 2 järglast, kes annavad omakorda järglasi, on loodusliku tasakaalu mõttes hästi. 

Igal putukal on oma oluline koht ja roll looduse aineringes. Inimene tavatseb mõtelda, et ülejäänud loodus peaks tema tahtmise järgi käima. Samas saaks inimene olla tunduvalt paindlikum ja hoopis iseennast kohandada. Selle asemel, et olla pahane, kui suurde põldu tuleb mõni putukaliik või -rühm maiustama, võiks õppida näiteks Uganda kogemusest ja teha nn põllulapid, kus üks ja sama kultuur on hajutatult erinevates põllu osades. Kui putukas tuleb, ei leia ta kõiki kohti üles, kus see kultuur kasvab.  

Pealelõunal käärisid noored käised üles ja andsid oma panuse looduskaitsetöödesse. Puhastati vesilikutiiki suurtest taimedest, et pidurdada taimse biomassi ja seeläbi toitainete lisandumist tiiki. Noored sumpasid mudas, tirisid tiigist välja hundinuiasid ja tarnasid, et kaitsealustel vesilikel oleks seal parem sigida ja areneda. Ühes tiigis aga oli aga vett vaid kolmekümne sentimeetri jagu ja vesilikke niivõrd tihedalt, et seal tuleb oodata noorte vesilike väljakolimist, enne kui suurtest taimedest puhastustöö ette võtta.

Õhtul viis Peeter Kangur meid fotode ja reisijuttude vahendusel Himaalajasse seljakotiga rändama. Saime teada, et šerpad võivad kanda mägedes kuni 40 kg ja neid teeb rõõmsaks teiste inimeste teenindamine. Eriti õnnelikud on nad, kui suudavad lugeda soove külastaja silmadest. Soovijad said oma nahal ka proovida, kui kerge või raske on liikuda 40 kg raskuse seljakotiga. Himaalajas veetakse kõik eluks ja ehitamiseks vajalik kohale inimjõul. Nii gaasiballoonid, toit kui muu varustus. Muu hulgas nägime, kus ja kuidas kasvab looduslikus kasvukohas Himaalajas verev lemmmalts. Põhimõtteliselt vallutab oma kodumaal see taim niiskemaid mägedevahelisi orge, ja see võib olla nii võimas laiutaja nagu meie põdrakanep heades kasvutingimustes. Elamised Himaalajas on väga väikesed ja rõõmu tuntakse lihtsatest asjadest. Näiteks koolis käimiseks tuleb lastel minna nädalaks kodust eemale kaugele kooli. Kui nad tagasi jõuavad, on külas pidu. 

Viimane laagripäev algas juhendajate korraldatud hommikuse virgutuse ehk mobiilse maastikumänguga. Nutirakenduse juhatusel liiguti rühmadena Kappermäe seltsimaja ümbruses ja tuletati meelde seni kursusel õpitut. Seejärel kõneles Liis Kuresoo Eestimaa Looduse Fondist vabaühenduste rollist looduskaitses. Koos arutati, millised on noorte võimalused osaleda looduskaitses või teha oma igapäevaelus keskkonnasõbralikumaid valikuid. Jutuks tulid nii puhkuselennud, toidu kasvatamine ja valikud poes, rõivaste lõpuni kandmine, asjade parandamine kui ka teise ringi poed. Viimaks jagati gruppidele rollid, ning ülesandeks oli mõelda, mida saaksid osalejad selles rollis looduse hoidmiseks teha. Noorte suu läbi said sõna kunstnikud, kooliõpilased, ajakirjanikud, vabaühendused, Kliimaministeerium, RMK ja poliitikud riigikogus. Jõuti ühisele arusaamisele, et looduse hoidmiseks on igaühe panus väga oluline. 

Otepää looduspargi ja Karula rahvuspargi ühise suvekursuse lõpuks said kõik osalejad tunnistuse.  

Noore looduskaitsja kursust korraldas Keskkonnaamet. Suur-suur tänu meie lektoritele ja abistajatele: Liisi Peets, Toomas Esperk, Meelis Kihulane ja tema abiline, Liis Kuresoo, Peeter Kangur, Tarmo Evestus, Silvia Lotman, Pille Kangur, Maret Voolaid, Eve Mahhov. Tänu neile oli kursus hariv, maailmavaadet avardav ja parajat pingutust pakkuv.

Ja mis on üks noore looduskaitsja kursus ilma noorteta! Oleme juhendajatena väga tänulikud, et meie kursusel osalenud noored on heasoovlikud ja hoolivad. Küll parajal määral krutskitega, kuid see käib asja juurde. Aitäh, et meiega olete. Kohtumiseni sügisel!

Kursuse juhendajad Helen Kivisild ja Margit Turb