Mahe Metsalu intervjuu Johannes Kõdariga, Keskkonnaameti maahoolduse büroo spetsialistiga.

Viimasel ajal on siin-seal räägitud pärandkooslustest. Ons neid pailu Vilsandi rahvuspargis?
Pärandkooslusi on rahvuspargis 2385 hektaril: rannaniite on veidi üle kolmandiku, loopealseid on ka kolmandik, vähem on aga kuivasid lubjarikkaid aruniite ja kadastikke. Kõik pärandniidud on sõrmeotsaga esindatud.

Miks peab sääl kogu see aeg rügama? 
Pärandniite on vaja hooldada, et need kooslused ei kaoks, et ei hääbuks meie ajaloolised pärandmaastikud koos nendel leiduva elurikkusega. Tänapäeval 99%-l aladest karjatatakse loomi. Suures mahus on suvine karjatamine aprillist novembrini. On ka alasid, kus loomad on karjamaal aastaringselt. Varieeruvuse ja maastiku mosaiiksuse mõttes oleks hea, kui pärandniitudel tehtaks rohkem heina.

Mille poolest on need alad hirmus hinnas? Millised tegelased sääl elutsevad? 
Kõige olulisem nende alade puhul on liigirikkuse säilimine. Aruniitudel ja loopealsetel on esindatud enamus kodumaiste käpaliste liike, lindudest tooks välja rannaniitudel erinevad kurvitsalised. Ka putukate ja liblikate arvukus on pärandniitudel suurem. Tolmeldajaid on vaja ka intensiivtootjatel, sest kui pole tolmeldajaid, pole ka saaki. Pärandkooslused on kohati pelgupaigaks ka näiteks rukkiräägule, kes on intensiivpõllumajanduse aladelt sisuliselt kadunud. Vilsandi rahvuspargis on päris palju loopealseid, mis on säilinud avatuna. Säilinud on ka nõukogude ajal majandatud koosluseid. 

Kes on seotud Vilsandil pärandkoosluste hoidmisega?
Neid on palju: kohalikud elanikud, talunikud, riigimaade rentnikud. Riigiasutustest on põhilisteks osapoolteks keskkonnaamet, riigimetsa majandamise keskus ja põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet.

Suurimate koosluste hooldajate seas on Martin Leedo (veised), Endel Raun (lambad), Madis Tiik (lambad ja veised), Johannes Mooste (hobused), Margo Berens (veised). 

Märkimisväärsed on Loonalaiule „unustatud“ metsikud mägiveised, kes niite vägagi edukalt ilusana hoiavad. Hetkel veistega seal muret pole, aga probleemiks võib sealne kari kujuneda siis, kui nad enam laiule ära ei mahu. Mägiveised on nimelt vana ja vastupidav poolmetsik tõug, kes on kohastunud hakkama saama palju karmimates tingimustes. 

Ons sust mingit tolku koa hooldajatele? Kudas sa saad abiks olla?
Kuulan ära hooldajate mõtted ja plaanid. Vajadusel abistan ja nõustan toetuste avalduste täitmisel ning aruandlusel. Tutvustan hooldajatele kooslusi ja liike ning annan nõu, mida teha, näiteks kas tõsta või vähendada loomkoormust vastavalt liikidele. Samuti mõõdan maa-alade pindalasid, mida maksustatakse toetuste näol. Eesmärk on, et loodus võidaks ja soovin selle nimel talunikega koostööd teha. 

Mes sääl Vilsandi rahvuspargi karjamaadel nii teistsugust hooldamisel on?
Ülejäänud karjamaadest eristab Vilsandi rahvuspargi karjamaid kindlasti kliima ja ilmastik. Vilsandi saar eriti – paepealsel on õhuke mullakiht, mis kuivab kiiresti läbi. Vilsandil on ehk soojem kui mujal Eestis, taimede vegetatsioon algab varem. Sõrves alles algab heinategu, kui Vilsandil juba hein kõrbeb. 

Saiks see sui tööd kenasti tehtud?
Väga kenasti. Suuri probleeme maahooldajatel pole olnud ja on näha, et ka hiljuti võsast puhastatud kooslused taastuvad võrdlemisi hästi. Ka tänaseks harvendatud ja eelnevalt pealtnäha surnud maaga endistest umbsetest kadastikest on näha, et juba samal aastal pistavad mullast nina välja käpalised, maasikad-muulukad ja nurmenukud. 

Üldiselt liiguvad asjad paremuse poole. Mõne aasta eest lõpetas töö üks endine suur koosluste hooldaja, kes kippus lõpupoole asju ülejala tegema. Tulnud on uued tegijad, kes teevad need alad taas korda. Parim näide ehk olekski Vilsandi saar ise. Mis endine hooldaja unarusse jättis, selle teevad uue hooldaja hobused korda. 

Kas midad kangesti segab koa su tegemisi? Kuda sa nendega hakkama said?
Suuremad mured ja takistused on seni olnud seoses suhtumisega pärandniitudesse, varem ei olnud paljud maaomanikud nende alade majandamisest huvitatud. Nüüd on positiivset meelestatust rohkem. Tihti ongi nii, et kui nähakse, kuidas naabritel kunagised ilusad pärandmaastikud taastuvad, tullakse ka ise maahooldajate jutule. Ütleks, et positiivne suhtumine on tänaseks juba ülekaalus.

Kas so arust on tänavused töömahud parajad või peaks neid pire suurendama?
Praegused töömahud aitavad kaasa, aga kas need on piisavad? Pindasid, kus pärandniite hooldatakse, võiks olla palju rohkem. Paljud alad jäävad väljapoole kaitsealasid, kus hetkel säilivad kaitseta liigirikkad kooslused ainult tänu maaomanikele endile. 

Kudas saavad maaomanikud ise panustada?
Maaomanikud saavad ise tunda huvi oma valduste loodusväärtuste vastu ning panustada nende hoidmisse. Kui ei soovi või saa mingil põhjusel ise pärandkooslusi hooldada, võib pakkuda neid rendile neile, kes niite majandavad. 

Siis kut kedagist võtab nõuks karjamaid ogima akata, missest piaks pihta akkama?
Alustuseks võiks võtta ühendust Keskkonnaameti maahoolduse spetsialistiga. Vilsandi rahvuspargi osas saab pöörduda otse Johannes Kõdari ehk minu poole.