26. oktoober 2021 oli märgiline päev, mil said esmakordselt kokku Otepää noored looduskaitsjad. Nimelt korraldatakse Eestis alates 2004. aastast koostöös Euroopa kaitsealade liiduga noore looduskaitsja kursusi (inglise keeles Junior Ranger). Kui viimati liitus programmiga Alutaguse rahvuspark 2019. aastal, siis nüüd oli Otepää kord. 

Matkates Otepää maastikel. Foto: Margit Turb

Meil on väga hea meel, et programmi vastu on huvi kohapeal olemas. Ligi paarkümmend noort on avaldanud soovi programmist osa võtta, esimesele kokkusaamisele jõudsid neist veidi üle poolte – 12 noort. Eks ajad on keerulised, midagi pole teha.

Saanud kokku Otepää looduskeskuses, võttis allakirjutanu ohjad enda kätte, aidates osalejatel omavahel tuttavaks saada, tutvustades noore looduskaitsja programmi nii Eestis kui mujal Euroopas ja tehes lühikese sissejuhatuse loodushoiu ajalukku Otepääl. Seejärel süüviti näituse abil rühmade kaupa Otepää maastike iseärasustesse. Ning kuldse villakuga mõõtu võttes oli hea meel kolme rühma võrdse tulemuse üle – kõik said kirja 50 punkti.

Peitlemäe järv on Otepää looduspargi järvedest sügavaim (22 m). Foto: Margit Turb

Saanud kehakinnitust Madsa spordikeskuse juures, seati sammud Otepää maastikele. Meie jaoks olid matkaprogrammi pannud kokku Pühajärve põhikooli õpetajad Peeter ja Pille Kangur. Saime selgeks, kuidas mõõta käepäraste vahenditega künka kõrgust, legendaarsel Seinamäel aga künka nõlva kallet.

Künka kõrguse mõõtmisel on kõige olulisem, kui sul on head kaaslased, kes on nõus olema latipoisteks või -tüdrukuteks. Foto: Margit Turb

Möödudes oma viiekilomeetrisel rännakul järjest kolmest järvest, õppisime neid kirjeldama ja analüüse tegema. Kokkuvõttes võib öelda, et meie sügavaimas, Peitlemäe järves, kui ka Tornijärves ja Kääriku järves oli lämmastiku- ja fosforisisaldus proovivõtukohas minimaalne. Tornijärvel nägi nii mõnigi esmakordselt nõukogude ajastu moodsaid suvilaid. Põhiliselt sel ajal järve äärde ehitatu on siiani hästi säilinud.

Seinamäel rääkis Otepää looduse üks parimaid tundjaid Tarmo Evestus kaitse korraldamisest kaitseala metsades. Osalejad said vastuse küsimusele, miks on ikka vaja sihtkaitsevöönditesse jätta puud lihtsalt surema.

Sihtkaitsevööndi metsades on palju mahalangenud puid. Vaid teerajad hoitakse seal avatuna. Foto: Margit Turb

Viis kilomeetrit koos ülesannete lahendamisega oli piisavalt väsitav, et isegi olenemata kaasa pandud toidupakikestest tundsid osalejad vajadust puhata ja süüa. Nii viis buss meid Kappermäe seltsimajja, kus saime kõhud järjekordselt täis, pidasime maha loodusmängu ning seejärel asusime vaatama Matsalu loodusfilmide festivalil Matsalu rahvuspargi eripreemia saanud filmi „Kurepoja pikk teekond“ (Kurepojan pitkä matka, autor Jouni Hiltunen). Meile oli oma tehnikaga tulnud selleks appi Pedajamäe küla filmiklubi. Pole küll Bond, nagu mõni noor tõdes, aga saime väga põhjaliku ülevaate sookurgede elust. Loodetavasti suudab inimene pidada maakeral vähemalt nii kaua selle kauni linnuliigi kõrval vastu kui sookurg seni on suutnud.

Filmiõhtu Kappermäe seltsimajas. Foto: Margit Turb

Noore looduskaitsja laager toimus keskkonnaameti ja Pühajärve põhikooli koostöös. Noore looduskaitsja programmist saab lugeda lähemalt nii kaitsealad.ee lehelt kui ka keskkonnaameti kodulehelt.

Margit Turb, 01.11.2021