Looduskaitseseaduse alusel eristatakse Eestis kolme tüüpi kaitsealasid: rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad.

• Rahvuspargid kannavad endas erilise rahvusliku väärtusega ökosüsteeme, maastikke ning traditsioonilist kultuuripärandit. Eestis on 6 rahvusparki: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu ja Alutaguse.
• Looduskaitsealad on loodud eelkõige haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade ning koosluste kaitseks.
• Maastikukaitsealad ehk looduspargid on loodud loodus- või pärandkultuurmaastike ning maastikuelementide kaitseks. Maastikukaitseala eritüüpideks on kaitsealused pargid, arboreetumid ja puistud.

Kaitstavate väärtuste alusel jagunevad kaitsealad omakorda vöönditeks. Vööndid ja nendes rakendatav kaitsekord määratakse lähtuvalt kaitstavate väärtuste säilimise vajadustest kaitseala kaitse-eeskirjas.

• Loodusreservaat on kõige rangema kaitsekorraga vöönd, kus on inimeste viibimine aastaringselt keelatud. Selline vöönd luuakse teaduslikel eesmärkidel, selgitamaks koosluste/ökosüsteemide looduslikke protsesse aladel, kus otsene inimtegevuse mõju praktiliselt puudub.
• Sihtkaitsevöönd võib sisult olla kas looduslik või hooldatav. Looduslikus sihtkaitsevööndis kaitstakse looduslike protsesside loomulikku arengut, siia kuuluvad nt sood ja loodusmetsad. Hooldatavas sihtkaitsevööndis on loodusväärtuste säilimiseks sageli vajalik inimese kaasabi, nt puisniitude hooldamisel, niitmisel, rannakarjamaade karjatamisel jne. Sihtkaitsevööndis võib kehtestada ka liikumispiiranguid, nt lindude pesitsusajaks.
• Piiranguvöönd on kõige leebema kaitsekorraga vöönd, mis määratletakse juhul, kui loodusväärtuste säilitamiseks pole vaja rangemaid piiranguid. Põhinõudeks on siin maastikupildi säilitamine ja tasakaalustatud majandamine. Piiranguvöönd toimib ka ühendusalana rangemalt kaitstavate vööndite sidumiseks ühtseks kaitsealaks.

Rahvusparkides ja looduskaitsealadel esinevad tavaliselt kõik kolm vöönditüüpi, maastikukaitsealadel loodusreservaadid puuduvad.