2021 oktoobri laager

Meie esimesele kokkusaamisele jõudsid 12 noort. Eks ajad on keerulised, midagi pole teha. Noore looduskaitsja laager toimus keskkonnaameti ja Pühajärve põhikooli koostöös. 

Saanud kokku Otepää looduskeskuses, võttis Margit ohjad enda kätte, aidates osalejatel omavahel tuttavaks saada, tutvustades noore looduskaitsja programmi nii Eestis kui mujal Euroopas ja tehes lühikese sissejuhatuse loodushoiu ajalukku Otepääl. Seejärel süüviti näituse abil rühmade kaupa Otepää maastike iseärasustesse. Ning kuldse villakuga mõõtu võttes oli hea meel kolme rühma võrdse tulemuse üle – kõik said kirja 50 punkti.

Sügisene päikseline vaade üle peegelsileda järvevee vastaskaldal kõrguva metsa suunas. Järvevees peegelduvad värviliste lehtedega puude siluetid ja üksikud rünkpilved.

Peitlemäe järv on Otepää looduspargi järvedest sügavaim - 22 m. Foto: Margit Turb

Saanud kehakinnitust Madsa spordikeskuse juures, seati sammud Otepää maastikele. Meie jaoks olid matkaprogrammi pannud kokku Pühajärve põhikooli õpetajad Peeter ja Pille Kangur. Saime selgeks, kuidas mõõta käepäraste vahenditega künka kõrgust, legendaarsel Seinamäel aga künka nõlva kallet.

Noored kõnnivad üle heinamaa kaugusse

Matkal Otepää maastikel. Foto: Margit Turb

Möödudes oma viiekilomeetrisel rännakul järjest kolmest järvest, õppisime neid kirjeldama ja analüüse tegema. Kokkuvõttes võib öelda, et meie sügavaimas, Peitlemäe järves, kui ka Tornijärves ja Kääriku järves oli lämmastiku- ja fosforisisaldus proovivõtukohas minimaalne. Tornijärvel nägi nii mõnigi esmakordselt nõukogude ajastu moodsaid suvilaid. Põhiliselt sel ajal järve äärde ehitatu on siiani hästi säilinud.

Seinamäel rääkis Otepää looduse üks parimaid tundjaid Tarmo Evestus kaitse korraldamisest kaitseala metsades. Osalejad said vastuse küsimusele, miks on ikka vaja sihtkaitsevöönditesse jätta puud lihtsalt surema.

Inimesed seisavad ja arutlevad, ümber on mõned mahalangenud puutüved

Sihtkaitsevööndi metsades on palju mahalangenud puid. Vaid teerajad hoitakse seal avatuna. Foto: Margit Turb

Viis kilomeetrit koos ülesannete lahendamisega oli piisavalt väsitav, et isegi olenemata kaasa pandud toidupakikestest tundsid osalejad vajadust puhata ja süüa. Nii viis buss meid Kappermäe seltsimajja, kus saime kõhud järjekordselt täis, pidasime maha loodusmängu ning seejärel asusime vaatama Matsalu loodusfilmide festivalil Matsalu rahvuspargi eripreemia saanud filmi „Kurepoja pikk teekond“ (Kurepojan pitkä matka, autor Jouni Hiltunen). Meile oli oma tehnikaga tulnud selleks appi Pedajamäe küla filmiklubi. Pole küll Bond, nagu mõni noor tõdes, aga saime väga põhjaliku ülevaate sookurgede elust. Loodetavasti suudab inimene pidada maakeral vähemalt nii kaua selle kauni linnuliigi kõrval vastu kui sookurg seni on suutnud.

lapsed pikutamas patjadel suure ekraani ees ja vaatamas filmi

Filmiõhtu Kappermäe seltsimajas. Foto: Margit Turb