Avaleht » Vali kaitseala » Karula rahvuspark » Kaitsealast » Kultuuripärand

Kultuuripärand

Karula rahvuspark kuulub enamjaolt Karula kihelkonda, hõlmates suurema osa ajaloolise kihelkonna idaosast. Lisaks omapärasele loodusele on Karula rahvuspargi oluliseks väärtusteks ka pika ajaloo vältel kujunenud asustus, taluarhitektuur, traditsiooniline eluviis ja võru keel.

Arhitektuur. Karula rahvuspargi hoonestus koosneb suuremas osas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi taluehitistest. Vanadest hoonetüüpidest on enim säilinud ja kasutusel saun, piirkonnale omaselt just suitsusaun. Säilinud on ka mitmed aidad ning lahusrehed. Viimased pärinevad suhteliselt lühikesest ajaperioodist, kui elumaju ehitati juba eraldi hoonena endise rehielamu asemel. Väärtuslikemana võiks esile tõsta Karkküla ja Mundi lahusrehte. Rehielamute ehitus asendus 1870-ndatel aastatel uuemat tüüpi elamute – taluhäärberite – ehitamisega. Karulas on säilinud mitmeid hilisematest ümberehitustest puutumata esinduslikke vanema perioodi taluhäärbereid. Taluaegsetest lautadest on esindatud ristpalk-, savi- või maakiviseintega hooned. Levinud oli nö "pealikuga" keldri tüüp, mis kujutas endast mõne palgikihi kõrgust väheldast laastukatusega hoonet keldri peal.

Laupäeval köetakse suitsusauna. Foto: Pille Saarnits

Elulaad. Siinseid inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning maastiku omapärast tulenev elustiil. Karulas on traditsiooniliselt tegeletud põllumajandusega, tähtsamateks tegevusaladeks on olnud vilja- ja loomakasvatus, aga ka metsandus, mesindus ja kalandus.

Tänapäeval hooldavad kuplilist maastikku peamiselt veised ja lambad. Talumajapidamistes kasvatatakse hobuseid, küülikuid ja teisi taluloomi ning kodulinde. Traditsioonilised tööoskused (vikatiga niitmine, rõugu tegemine jms) on säilinud ning igapäevaselt kasutuses pigem väiksemates majapidamistes. Väärtustatakse ja hoitakse elus vanu käsitöövõtteid –lõnga ketramine ja taimedega värvimine, kanga kudumine, luua, viha ja laastukorvi valmistamine. Traditsioonilised ehitusoskused on küllaltki laialt levinud ja kasutusel. Säilinud on ajaloolisele Võrumaale omane sõira tegemise komme. Au sees on talgutööd, esivanemate tarkuste järgimine ning traditsiooniliste sündmuste tähistamine.

Sõnnikuvedu hobustega. Foto: Pille Saarnits

Suitsusaunal on senini oluline koht rahvuspargi elanike igapäevaelus. Laupäeva kutsutaksegi puulpäiv ehk poolpäev, sest töötegemiseks on vaid hommikupoolik, pealelõuna kulub sauna kütmisele ja saunas käimisele. Saun on paljudele siiani püha koht ning on levinud arvamus, et suitsusaun ei puhasta mitte ainult ihu, vaid ka hinge. Vanadest kommetest on säilinud ka suitsusaunas liha suitsutamine.

Metsatöö oli mõnes piirkonnas peamiseks elatusallikaks, kuna väheviljakad liivased maad ei sobinud põllupidamiseks. Seda meenutavad endised mõisa metsatööliste (roomakeste) ja metsavahtide väikesed talud, mis jäävad rahvuspargi lõunaosas asuvasse suurde metsamassiivi. Piirkonnale on olnud omane metsmesindusega tegelemine. Vanad tarupedajad on praeguseks hävinud. Tarupedajaks valiti suur mänd, mille tüve sisse õõnestati künakirve ja tarutuuraga õõnsus. Suuava suleti lauaga, millesse tehti lennuaugud mesilastele. Et tarupuu tormiga ei murduks, lõigati puul latv maha. Metsmesinduse tutvustamiseks tegi 2005. aastal Värtemäe talu peremees oma maale tarupedaja, mis on viimane olemasolev tarupuu Karula rahvuspargis.

Tänu järvede rohkusele oli levinud kala- ja vähipüük. Kala püüti kuuritsa, ahingu, unna või noodaga. Ähijärve ääres elas ka järvevaht, kes valvas, et talupojad mõisale kuuluvast järvest ülearu kalu ei püüaks.

Kuuritsapüügiks on vaja eriluba. Foto: Pille Saarnits

Pärimus. Siinne pärimus on tihedalt seotud maastikega, väga palju on kohanimedega seotud rahvajutte. Karulas on tuntud jutud vanadest asula-, matuse-, talukohtadest, pillimeestest ja kõrtsinaljadest, aga ka pajatused metsloomadest ning uskumused järvedes elavatest vaimudest. Iseloomulik on rahvaarsti- ja nõiatraditsioon. Rahva suust on kirja pandud: “Ähijärve kandis oli palju nõidust. Karula pool ei olnud nii palju kui Antsla pool“. On ka lugusid tondi- ja vaimunägemise kohtadest, ravitoimega ojadest ja allikatest ning inimeste või loomade ärakaetamisest.

Võru keel. Karula kihelkond kuulub võru keele läänerühma, millel on ühisjooni nii tartu kui mulgi keelega. Siinsed kohanimed on kauni kõlaga: Lajassaarõ, Peräkonnu, Värtemäe, Tsirgasmäe, Taropedäjä, Pirrupuusaarõ. Võru keelt kasutatakse enam koduse ja suhtluskeelena, vähem asjaajamisel.