Avaleht » Vali kaitseala » Karula rahvuspark » Kohalikule » Kultuuripärandi koolitused » 2019-07 Looduslikust mitmekesisusest – vikatiga või vikatita

2019-07 Looduslikust mitmekesisusest – vikatiga või vikatita

Kuigi vikatiga niitmist jääb iga aastaga vähemaks, siis päris väljasurnud see oskus siiski pole. Vähem on aga neid inimesi, kes ise vikatit teravaks oskavad teha ja veel vähem neid kes vikati töökorda oskavad panna. Et need oskused ikka elus püsiksid, korraldati Karula rahvuspargis 14. juulil 2019. aastal vikati töökorda sättimise ja vikatiga niitmise päev. Huvilisi juhendas Liivia Trolla Mäekonnu talust. Heinakaare liigirikkust aitas üle lugeda ökoloog Kristjan Zobel.

Alustuseks, enne kui niitma saab hakata, peab vikat olema korralikult varde pandud. Nii tuligi mitmed logisevad vikatid Ähijärvel uuesti varde panna. Tera kinnitatakse vikati varre külge metallvitsa ja puidust kiiluga, moodsamatel vikatitel ka kruvidega või poltidega klambri abil. Vastavalt niitja pikkusele tuli ka käepide ehk jalus paika sättida. Kui vikat kannaga maha toetada, peab jalus olema niitja naba kõrgusel.

Vikat peab olema terav. Kui luiskamisega vikatit enam teravaks ei saa, tuleb appi võtta pinnimine ehk tsagamine, mis teeb vikati tera õhemaks. Mõnel pool kasutatakse tera õhemaks kaapimiseks ka vikatinuga või siis hoopis käiatakse. Pinnimine on aga kõige parem variant, sest siis peab vikat kõige kauem vastu. Pinnimiseks on vaja väikest alasit ja vasarat. Vikat riputatakse vart pidi näiteks räästa külge ja edasi on vaja kannatlikkust ja täpset kätt. Kui pinnimine on kodus tehtav eeltöö, siis heinamaal peab olema luisk ikka kotiga kaasas. Vikati luiskamiseks on mitmeid eri tehnikaid, kuid kehtib üks kindel reegel – luiskamist alustatakse kannast ja lõpetatakse eesotsas.

Vikati pinnimine. Foto: Lilian Freiberg

Vikatiga niitmist proovisime Ähijärve puisniidul. Niitmisel tuleb vikati kand (tera see ots, kuhu on kinnitatud vars) madalamal ja nina veidi kõrgemal hoida. Kui vikati nina alla lasta, läheb ots kergesti maa sisse. Paljud noored hoidsid vikatit esimest korda käes, aga oli ka kogenud niitjaid. 

Lõpetuseks määrasime ühe juhusliku heinakaare liigirikkust. Kokku sai liike vähemalt 37, nende hulgas soo-koeratubakas, tedremaran, harilik käbihein, harilik angervaks, ojamõõl, niitjas luga, mitmeid tarnaliike, mitmeõieline piiphein, soo-kurereha, punane aruhein, kerahein ja värihein, harilik hiirehernes, mitmeid madaraid, lõhnav maarjahein, kortsleht, kibe tulikas, ümaralehine uibuleht, ussilakk, metsmaasikas, suur käopõll, soo-kurereha, palu-härghein, niidukäharik, soo-osi, paakspuu, aas-seahernes, aasristik, külmamailane ja võilill.

Noored õpivad vikatiga niitma. Foto: Lilian Freiberg